Droonifoto ei pea olema "aerofoto"
Eriti alustajale on esimesed droonilennud värinaid tekitavalt põnevad ning esimese asjana hakatakse kõrguste piire kompama. Muidugi üks kõrguspiir on Eestis ilma spetsiaalse loata 150m, aga teine piir on foto esteetika.
Tihti kiputakse aerofoto puhul "goole mapsi" tegema. Aga see pole lahe, vaid tihti hoopis igav ning detailitu ortofoto. Selleks on taevas fotosatelliidid. Kõrged pildid on teatud puhkudel huvitavad, kus 100-150m on pildina äge ja ala asukohta või mastaapi edastav või siis lihtsalt praktiline. Ja olgem ausad, need kõrgelt tehtud loojangus rannikud või linnavaated kipuvad olema veidi ühte nägu kõik.
Siin üks kõrgemat sorti näide, kus keskel meie purjekas, taamal äikesepilved ja meie ühel saarel tagapool meie öösadam:
Kõrgus annab siin hästi suurt mastaapi edasi.
Aga drooniga pildistamise eesmärk tegelikult pole ilmtingimata maksimaalne kõrgusepüüd. Hoopis huvitavam on teadmine, et droon annab pildistajale 3D ruumis praktiliselt piiranguvabalt pildistamiskoha võimaluse ning selleks võib olla vabalt ka 5m, 20m, 50m. Või ka 150m muidugi. Ta on sinu statiiv. Jube mugav seejuures, liigutad vaid pöidlaid puldil. Väärtus on hoopis uued rakursid.
Mulle endale meeldib mõelda, et droonifoto puhul võiks rääkida lihtsalt fotost, mis on võetud küll drooniga, ent vaataja ei hakka sellele sedapidi mõtlema. Ta ei vaata seda kui aerofotot, vaid vaatab pilti ennast, selle sisu, esteetikat, mõtlemata mismoodi see tehti.
Seega katsetage hoopis "madalat aerofotot", 10-60m vahemikke ning püüdke detaile, huvitavaid rakursse, mis võimaldab ehk piltidesse ka kunstilisemalt läheneda, abstraktseni välja.
Lisaks proovige ka "lähedalt tehtud aerofotot". See küll tihti tõmbab asjad kontekstist välja, aga see ongi vahelduseks tore ning võimaldab vaadelda subjekti, mitte keskkonda. Ettevaatlikult muidugi, kui asjade lähedal põristate.
Mõned madalalt ja/või lähedalt tehtud droonifotod:
