Edasi.org artikkel "Agentuurist vabakutseliseks – 5 aastat hiljem. Kogemuslugu"

Mõni aeg tagasi ilmus Edasi lehel järjelugu kunagisele 2018a "Agentuurist vabakutseliseks" artiklile. Nüüd siis 2024 alguses "5 aastat hiljem".

---

Kirjutan seda jätkulugu täpselt oma 50ndal sünnipäeval, päevapealt 5 aastat hiljem kui sai Edasis räägitud oma vabakutseliseks hakkamisest esimest korda. Olin siis värskelt müünud oma osaluse digiagentuuris ja korraga nii elevil kui pisut ärevil. Iga suurem elumuutus on ju alati nende tunnetega seotud, vajades tavapärasest suuremat otsustusjulgust. Seda viimast me endas tihti ei leia ning oleme selle puudumisel justkui vangis.

Elumuutuseni jõudmine

2018 rääkisin, et pidasin 20 aastat digiagentuuri OKIA. See oli korraga nii huvitav, inspireeriv, õpetlik kui kindlasti raske teekond ning pikemas perspektiivis tundsin, et stress on liiga kõrge võrreldes vastu saadavaga, k.a. äriliselt. Töötasin omaenda asutatud agentuuris UX disainerina, lisaks oli suht ootamatult ellu ilmunud droonifotograafia, mis samuti äriks kasvas. Kui need 2 loovametit ja vastutustunne agentuuri omanikuna kokku liita, saigi liiga suure koormuse oma hingele ja vaimule. Looväri (ilmselt iga äri) pidada pole sugugi lihtne, pead tegelema suurte ja väikeste probleemidega sisuliselt 365 päeva ja digimaailmas vahest öösitigi. Tunne, et sa ei saagi pingest kunagi välja, kogu aeg ootab mingi mure kusagil. Ma tahtsin olla loov, mitte muretseda näiteks palgarahade pärast!

Vajasin hädasti muutust, füüsiline ja vaimne tervis andis märku. Müüsin osaluse agentuuris, rentisin koos paari disainerist sõbraga laua Telliskivis, et mitte jääda koju üksi konutama ja hakkasin päevapealt suures osas iseenda aja peremeheks. See oli konkreetselt vabanemise tunne, märkasin seda kohe. Ma lihtsalt pole eriti hea stressitaluvusega inimtüüp ja siis on enda pidev pingega lõhkumine eriti ebamõistlik viis elamiseks.

Oled sa rahul?

Täna 50selt tajun üha enam, et uue lehe keeramine oli üks mu elutervemaid otsuseid eales. Oma päevi oleks hea sisustada maksimaalselt ju sedasi, et oleksid õhtul rahul - hea päev oli elada, homme jälle. Mitte - oli tööpäev, väss, homme jälle, tuhat korda jälle. Mõni päev las olla raskem ka, elu nii käibki, aga mitte iga päev või nädal raske. Nii ei jaksa, tasakaalu on vaja. Kas ma ikka elan oma päevi võimalikult nii, et enam paremini ei oskaks? Igat päeva on meil ju vaid üks kord elada.

Muidugi pole töö inimese elus kõik, aga töö on meie eludes selgelt suures rollis, tihti ka öösel unetusest väherdes mõtleme just töömuredele. Enamuse inimeste jaoks on töö möödapääsmatus juba ainuüksi majanduslikel põhjustel, aga vajalik ka eneseteostusena. Tahame end tunda vajalikena, meil on omad missioonid.

Küsi endalt - kas sa finantsvabana veedaksid täpselt samasuguseid päevi kui täna? Mõni ütleb nii, mõni ütleb naa, aga kindlasti saaksime me sedasi rohkem aega nende asjade jaoks, mis hingele pai teevad, olgu need tööalased või pere, kodu, sõbrad, hobid. Seetõttu ma panen kõigile südamele - investeerige, regulaarselt, igaüks saab hakkama ja selle alustamiseks ei pea olema kohe rikas. Mida varem alustad, seda parem, sest seda varem jõuad tulemusteni. Guugelda mu artiklit või raadiosaadet investeerimisest, kus soovitan lihtsas keeles, kuidas alustada täiesti rohelisena ja kasvõi 50 euroga kuus.

Tunnistamine tõstab otsusejulgust

Ma olen disainer. Tead kuidas disainiprotsess töötab? Defineerid kõigepealt probleemi, süvened sellesse, püüad lõpuni aru saada, mis on valesti. Siis hakkad leidma ideid, võimalikke lahendusi, viskad need kõik prauhti lauale, kõik mis pähe tuleb. Lõpuks sorteerid mõtteid ja teed selle kõige pinnalt vajalikud otsused. See on protsess, võtab aega, aga välistab peata jooksmise või leppimise paratamatusega.

Näen enda ümber, et paljud meist on oma eludega selles keerulisemas etapis või hooga teel sinna ja pidurid hästi ei tööta. Me kas kannatame rutiinselt ja ei mõtle sellele - sest nii on lihtsam - või kannatame ja mõtleme sellele, aga ei oska enda seest ideid ja vajalikku otsustuskindlust leida järsemaks suunamuutuseks, sest kardame tundmatut. Me muutume omaenda loodud rutiinide vangiks ning ei tihka sealt hirmutavasse teadmatusse põgeneda. Talume igapäevast olukorda, sest nii lihtsalt on. Me oleme sellega harjunud, inimene kohaneb. Ohkame sügavalt ja läheme pühapäeva õhtul magama teadmisega, et ärgates algab taas uus töönädal. Võibolla tuhandendat korda. Meie ootused homse suhtes on just nii kõrged, kus me täna asume.

Kõik peab algama olukorra tunnistamisest - jah, ma olen tõesti selles punktis, kus ma pole rahul. Olgu see väsimus, stress, tülpimus ühesugususest või teadmisest, et see pole tegelikult mu südameteema, mida ma iga päev teen. Kui tõdemus on käes, tuleb hakata mõtlema muutustele, koguma ideid, viskama kõik need mõtted korvi, mis vähegi pähe tulevad ja siis kasvõi välistusmeetodil hakkama neid selekteerima. Sealt juba hakkab mõte idanema, milline see elumuutus olla võiks. Sedasi oled ise oma elu disainer.

Mingis eluhetkes me satume tööalasesse rolli ja enamasti jääme seda teed pikemalt käima. Elame sisse, õpime janustena ise ja kolleegidelt, ettevõtetelt, saame kogemust, saavutame kõrgema professionaalsuse, teeme karjääri, kujuneme, lõpuks jõuame tihti platoole. Üheks hetkeks oled kümneid aastaid suhtkoht üht ja sama teinud ja siis võib see end tõesti ammendada. Kas konkreetselt see amet, valdkond, töökoht või kõige kombinatsioon. Jälle esmaspäev. Jälle jõulud. Jälle lõppes suvepuhkus. Nii jääbki?

5 aastat (oma elu) vabakutselise disainerina

Mulle mu töö ise jätkuvalt hullult meeldib - kasutuskogemuse disain. Ma saan iga päev inimeste elu paremaks teha, äge ju. Lisaks fotograafia, kus mu fookus on ilu otsimine ja selle maksimaalselt hea esitlemine. Väga head motiivid mõlemad ning üksteist täiendavad. Käin kümneid kordi aastas teatris, lisaks kõiksugu kontserdid ja näitused, reisimised. Maailmas on hingetoitu ju nii palju, võta aga vastu.

Olen piisavalt vaba. Mul on 2 ametit, mis toovad jätkuvalt väga hästi leiva lauale, mõlemad on turul nõutud oskused, kui teha hästi. Teen oma tööd täie südamega, parajas mahus, olen tohutult uudishimulik ja õpin iga päev midagi uut. Valin kliente, valin ise koormuse. Sätin mõistliku piiri raha ja vabaduse vahele. Enamasti see ka õnnestub.

Ma ei oota imesid, igavest edu ja tegelen tasapisi oma tööelu tuunimisega. Sättisin just Google Ads'e, teen sotsmeedia postitusi, kirjutan blogi, tegin uue koduka pildipangale, avasin epoe, kust saab kauneid raamitud pilte jne. Need pidevad suuremad ja väiksemad tegevused on erinevad ning toetavad rohkem või vähem ka mu unetundide müüki, et oleks rohkem aega vähem töötada, rohkem aega kasvõi kõikuvaid kaselatvasid imetleda ja kassiga võidu jõllitada. Mina näed käin rabas pildistamas, saan sealt elamuse, panen pildid üles ja need omakorda toovad leiva lauale. Suurepärane, sobib!

Istun hetkel seda kirjutades kodus oma voodis. Eluga olen praegu väga rahul. Mängib vaikne muusika, hiigelsuur kass jõllitab. Käisin just korra paljajalu aias, meriseale härmatanud muruliblesid toomas. Joon auravat teed, astun tagasi tuppa, jätkan kirjutamist. Hästi rahulik on.

Varsti algab üks koosolek ja siis sukeldun isukalt mõneks ajaks disainimaailma. See nädal plaanin tööpäevi teha 3-4, mõni neist ilmselt ka kontoris, kus ilmselt kõik tahaksid sünnipäevatorti ja kallisid. Saab! Vahest tuleb töötuhin peale isegi keset ööd või pühapäeva, vahest ei jaksa üldse mõelda ja siis puurin midagi. Või saen. Või loen. Või tukun niisama võrkkiiges. Saan, sest sättisin oma elu ise sedasi.

Mis mõtteid see tekitas?

Võid mulle julgelt kirjutada, kontaktid on kergelt leitavad. Tahad midagi arutada või küsida, lihtsalt kommenteerida. Eelmine kord tehti seda palju ning see oli äge. Kindlasti leiab selle postituse ka Edasi Fb seinalt ja portaalist.

Tervitades,oma elu disainer ja kogenud kassijõllitaja Kaupo