Kinnisvaraturu seis läbi droonifotograafi silma, 2024
Delfis ilmus äsja artikkel Eesti kinnisvaraturu jaotusest arendajate vahel. Minu jaoks on see justkui sõbralist - TOP 10's on vaid 1 ettevõte, kes pole täna mu püsiklient. Tõenäoliselt on sarnane seis ka järgmise kümnega, teades enamvähem turu jaotust.
Proloog
Seega kuna mu kliendid on sisuliselt domineeriv osa arendusturust, annab see turu aktiivsusest teatud tunnetuse ja seetõttu loed ka käesolevat väikest kommentaar-artiklit. 2024 äri mul fotoäri jaoks parim aasta - fototeenuse (olen lisaks ka disainer) käibe kasv tuleb pea 40% võrreldes eelmisega. Selle taga on kindlasti ka 2023 madalam võrdlusbaas ja mitmeid kuid langev euribor, osaliselt ehk ka enda täiendav turundustegevus - näiteks uus fotopank-koduleht. Digidisainiturul on aga võrreldes sõjale eelnevate aastatega jätkuvalt pigem vaiksem aeg, startupiturg pisut kiratseb.
Turg on hakanud niisiis elumärke näitama, vähemasti minu mätta otsast vaadatuna. Tänavu oli mul tööd isegi veel novembris ning praegugi ootab rida tellimusi piltilusat lund. Igal aastal mul talvel järjekorda pole, hooaeg lõpeb pigem oktoobri alguses. Ausalt öelda on tööd paiguti rohkemgi, kui teha tahan. Elu tahab ka elamist. Veider, aga moodsal ajal mõistetav probleem, eks.
Arenduste iseloom ja piirkonnad on muutunud
Olen droonifotograafina tegutsenud alates 2014. Tänased projektid on muutunud oluliselt mahukamaks ja pikemaks, kvartalid ja külad, ulatudes sageli aastatesse, mitmetesse etappidesse. See tähendab, et päris uusi projekte tuleb peale harvem, samas kui olemasolevad arendused on palju ulatuslikumad ja mitmekesisemad.
Üha enam saadakse aru, et lahendus peab olema kompleksne. Mänguväljakutest ja rattaparklatest kohvikuteni, kõnniteedest ja elektriauto laadimiskohtades koolide ning lasteaedadeni. Ehituskvaliteet on tõusus, olen kuulnud. Eriti võrreldes muu maailmaga on meil üha paremini.
Minu jaoks tähendab pikk valmimisaeg võimalust mõnda projekti väga põhjalikult tundma õppida, kuna seda kutsutakse üle aastate pildistama isegi 20-30 korda, läbi kõigi etappide.
7–10 aastat tagasi oli arenduste raskuskese rohkem Tallinna kesklinnas ja Kalamajas, tänagi on aktivised näiteks Volta ja Manufaktuuri. Seejärel domineerisid piirkonnad Harku järve ümbruses Astangust ja Tiskreni. Viimastel aastatel - eriti tänavu - on pildile lisandunud märkimisväärselt palju ridaelamuid ja kortermaju linnast väljas, eriti Rae ja Kiili vallas, aga ka Viimsis ja Tabasalus.
See, kuidas näiteks Rae valda lisandub värsket elamispinda, uusi ägedaid koole ja lasteaedu, kaupluseid, on paiguti nagu teine reaalsus võrreldes Tallinnaga. Elan kontrastiks ise Kakumäel ja meil ei sünni suurt midagi, mis aitaks realiseeruda 15-minuti linna plaanil.
Hea on näha, et nö kolearhitektuuri on vähem, väljapeetut ja stiilset üha rohkem. Näiteks Volta kvartal, Rocca Towers, Rotermann meenuvad esimestena. Või Pelgulinna riigigümnaasium, Luige kodud, väga teistmoodi. Ega iga maja pea ega olegi pärl ja kalliskivi, aga hea, kui tuntakse linnapildi eest pikaajalist vastutust.
Eks linn paisubki üle oma piiride, sest pole kummist - iga aasta lisandub Tallinnasse mitu tuhat uut elanikku, aastatel 2013-2023 ehk kümne aastaga ligi 40 000 inimest (Wikipedia). See on terve Pärnu linna elanike arv. Lisa siia veel kiirelt kasvavad ümbritsevad vallad.
Kokkuvõtteks
"Droonifotograafi termomeeter" on soojenemas ja turg näitab mõõdukalt ettevaatlikku rohelist tuld, pika ootuse järgset optimismi. Inflatsiooni ja aktsiaturu pöörase kasvu toel hinnad siit tõenäoliselt alla enam ei lähe, pigem ikka jälle ülesmäge. Seda trendi hakkab tasapisi taas näitama ka KV hinnaindeks.
Investeerin ise aktiivselt, muuhulgas selleks, et mu poeg endale ühel päeval kodu saaks osta, sest muidu võib tuleviku noortel see ikka päris keeruliseks osutuda. Me peame oma lapsi toetama, vähemasti mina tunnen oma südames nii. Rohkem tahan, kui pean. Noortel on oma kodu hankimine üha keerulisem perspektiiv, tuleb tunnistada, sarnaselt Põhjamaadele.
