Minu droonipärijast poeg Oliver on nüüd tunnustatud loodusfotograaf
Seitsmeaastane Oliver on suur loodusesõber. Teda on alati kasvatatud looduse vaimus, eelkõige tema emme Karini poolt nende ühiste pikkade loodusjalutuskäikudega. Aga käime ka kõik koos ja kaamerad ikka kaasas.
Ühel päeval otsustas Oliver, et ta on hüljes. Tükk aega oli hüljes. Jube keeruline oli trepist üles saada. Või hülgekulli mängida (issi ei võtnud hästi vedu). Mingi aeg hiljem oli ta röövik ja see oli vähemalt sama keeruline. Vahepeal tahtis proovida merisea elu ja kippus nende puuri pissile.
Ükskord tõi ta Salvo kelgul koju surnud külmunud jänese. Noh et korralikult maha matta. Alguses peitis selle kasvuhoone taha, ootas enne kui rääkis. Leidis kusagilt. Järgmine kord tõi metsast mingit loomakakat. Kahte erinevat. Pani esikusse selle. Seal see siis seisis jupp aega, sest seda pidi uurima.
Vahest teeb ta pilte, ise või koos emme-issiga. Vahest suisa drooniga.
Selle kõige loogiline jätk - Oliver Laur Kalda esimesed 2 žürii tunnustust Looduse Aasta Foto 2017 konkursil kategoorias "Inimene ja loodus". Üks lausa droonipilt. Tuli käia laval, käppa suruda, aukirjad vastu võtta. Uhke värk, kui oled sellise lapse issi ning üldse uhke, et seal nii palju noori vahvaid inimesi koos oli. Annab kuidagi helgema perspektiivi.
Palju õnne, kallis poeg!
Pilte sai saadetud rohkem ja pooled ilutsesid täna ka Estonia kontserdimaja seinal suurel ekraanil.
