Tuul ja droon ehk kuidas Hiiumaal Droonijahti peeti

Suvi 2014, Hiiumaa.

Olen sõbraga uudistamas tema lapsepõlvekodu maid ja otsustame sellest kandist teha ülevalt droonipilte ning -videosid. Väga nostalgiline. Üsna tuuline on, aga omas hulljulguses tundub, et pole hullu, lendab küll. Teen mõned madalamad tiirud küla kohal nii 50m kõrgusel, kõik on okei. Seejärel tõusen 150m peale, et teha ülevalt üks ülelend kogu alast. Just seesama klipp, kus ka näha, et tuul kipub drooni korralikult vänderdama.

Lendangi maru kiirelt taganttuulega üle küla, isegi liiga kiirelt, nagu satelliit. Kõrge metsa kohale. Korraga märkan, et aku on 36% peal - hea küll, olen suht kaugel, droon kõrgel, paras aega alustada maandumist. Tavaliselt alustatakse maandumist 30% pealt. Tõmban puldil heeblit enda poole, aga kummalisel kombel kaugusnumbrid ekraanil hoopis suurenevad tasapisi, sest kõva tuul pluss tühjenev aku on võtnud talt piisava liikumisjõu. Oh ikaldus! Paanika, veri tõuseb pähe, adrenaliin saab vereringes peaosatäitja rolli - nii, nüüd ongi see hetk, milleks igaks juhuks olen valmis olnud - jään vist droonist ilma. Nüüd juhtubki see minuga, muidugi. Okei, idee! Tulen veidi allapoole, sest üleval on liiga tugev tuul, äkki siis jõuab tagasi rühkida. Langen ca 100m peale ja droon kaob puude taha.

Sel hetkel signaal kadus. Droon peaks sellises olukorras ise stardikohta naasma ja maanduma, aga ta on liiga kaugel, aku liiga tühi, aega ka pole. Kukkus juba alla? Maandub kuhugi? Torman veidi tagasi, plätudega koperdades, et üle puude saada uuesti silmside drooniga, mis peaks taastama signaali. Jess! Saangi korraks pildi ette, akut on järel 17%, telefon saab kätte ka viimase asukoha. 15% on aga piir, kust ta alustab ise maandumist. No hea, et mere kohal pole. Ca minut on jäänud automaatse maandumiseni.

Väike paanika veel, enne kuni taipan edasi metsa joosta - äkki näen või kuulen, kuhu ta maandub. Torman plätudega, okstega jalgu kriipides, läbi metsa ning jõuan lagendikule. Vaikus. Oh, puud on megakõrged, kui ta kuhugi latva maandus, siis seda lihtsalt ei näe. Vaatan kiirelt telefoni - väga hea, viimase signaali punkt on kaardil näha! Tekib lootus. Aga droon maandus veel ca minuti-paar peale signaali kadumist, mistõttu triivis tuulega ilmselt eemale. Õhtupoole guugeldamegi - automaatmaandumisel ta ei suuda vist GPS-i abil oma asukohta hoida.

Kurvalt koju. Helistan naisele - noh, sedasi nüüd siis, jäime ilma asjast. Päris loll tunne on - sellise tuulega nii kõrgele lendama, idioot! Räägin meie ööbimiskohas sõpradele, mis juhtus. Seltskonnas on ka kohaliku mudelismiklubi tegelane, kes kohe võtab ühendust teistega. Ühise plaani tulemusena läheme mitmekesi metsa läbi kammima. 

Metsa jõudes hargneme suurel raiesmikul, mille servas oli viimane signaal, täpp kaardil. Käime mitu tundi nii metsa kui raiesmikku läbi. Ei midagi. Lootusetu. Taimed on ka pagana kõrged, droon ise ju vaid 20-30cm. Ilmselt on üldse puu otsas, sealt ju ei näe midagi. Alt vaatad üles, latv on lihtsalt must, läbipaistmatu. Kutid kaaluvad, et äkki teise drooniga üle lennata ja skanneerida, aga ei riski - liiga tuuline ja shansid midagi paksus metsas näha on siiski väikesed. Mis siis, et mu droon on valge. Läheb hämaraks, liigume tagasi koju. Poisid ei taha alla anda ning arvutavad tuule suuna ja kõigi muude teadaolevate andmetega välja võimaliku triivimisala. Kuni paarsada meetrit allatuult, pakutakse. Järgmisel päeval kordame mitmetunnist läbikammimist, aga kahjuks ei midagi. Viimane lootusekiir kustus.

Päev-paar hiljem koju jõudes võtan kuulda sõprade soovitust Facebooki "Hiiumaa Heaks" gruppi üleskutse teha. Selles grupis on väga palju liikmeid, üle 4000. Tegin oma kodukale valmis vastava infolehe kaardiga  kogu jutu juurde ja pearaha ka. Samal ajal leppisin kurvalt maaletoojaga kokku, et ilmselt järgmine päev lähen ostma uut drooni. Tundus lootusetu. 1200€ - vuhh!

2 tundi hiljem helistab üks noor naisterahvas ja teatab rõõmsalt, et droon leitud. Mida?! Juba?! Korraks tekkis isegi kahjutunne - jaht sai juba läbi - sest see tõmbas nimelt käima oma "pool saart", tuttavad helistasid, võõrad helistasid, mõni helistas isegi merelt - kui paadiga maale jõuame, siis läheme meestega kohe jahile! Kodulehel oli sel päeval üle 5000 külastaja. Totaalne sündmus! Metsa all olla olnud rohkem inimesi, kui seal metsas kunagi varem nähtud on. Tuli välja, et droon oli leidnud vaid 30m kaugusel viimasest punktist väikese lagendiku ning sinna kuuse alla maandunud. Me käisime sellest lihtsalt mööda, sest ei näinud teda taimede vahel. No tore :)

Paar päeva hiljem jõudis leidja, kes ise just Tallinnast sinna puhkama läinud, drooniga Tallinnasse. Põnevus säilis, sest ma ei tea ju, kas asi töötab. Kas kukkus alla, sai põrutada, veekahjustusi, sest padukat tuli. Aga tuli välja, et töötas perfektselt. Huhh. Aitäh leidjatele! Aitäh Hiiumaa mudelismikuttidele!

Sealt edasi hakkasin taevapanoraame pildistama, sest just Hiiumaal Kukka kandis tegin tookord esimese panoraami ja see kukkus täitsa okei välja. 

Mida sellest loost õppida? 

Tuulise ilmaga lennata on ohtlik. Kui madalal võib droon hakkama saada, siis üleval võib tuula olla 3-4 või enamgi korda tugevam. Drooni vastupanu on kusagil 15m/s, tol päeval oli madalal see 7m/s. Seega üleval võisid iilid olla oluliselt tugevamad lennukiirusest, isegi 30m/s. 

Teiseks aku tühjendes väheneb lineaarselt maksimaalne lennujõud. Ma ei tea miks ma selle peale ise varem ei tulnud. 36% pealt ebaõnnestunult koduteed alustades ei olnud tal tugeva tuule ja vähenenud jõu kombinatsioonis enam jaksu tagasi tulla.

Hea, et ma mere kohal polnud, sest lendan tihti mere kohal ja teen rannikust pilte. Kui oleksin taganttuulega olnud tookord mere kohal, poleks ilmselt tagasi jõudnud. Võibolla oleksin, madalamalt kus vähem tuult, sest puud ei tuleks signaalile ette, aga võibolla mitte. Kuulsin, et just neil päevil olla üks samasugune Phantom 2 Vision+ just Hiiumaal merele läinud ja sinna ka jäänud.

Lisaks sellele tellisin endale väikese jublaka nimega Tile.  See annab 30-50m kauguselt mu telefonile signaali ning patarei kestab ca aasta. "Tablett" on imeväike ja kerge, just paras droonile kanda, kus iga gramm loeb. Kui mul oleks see tookord küljes olnud, oleksime drooni kiirelt üles leidnud, sest kõigi otsijate telefonidesse oleks pannud vastava äpi ning nad oleksid hakanud võrgustikuna otsima, kui metsa all liikusime teatud vahedega. Isegi 1m kauguselt võid muidu oma lennumasinast mööda jalutada, kui too sõnajalgade all peidus on. Puudelatvadest rääkimata. On olemas ka GPS ja SIM-kaardiga seadmeid olemas, aga nende akud kestavad vähe ning nad on suuremad-raskemad, mistõttu sobivad pigem suurematele droonidele. See tablett on hea kompromiss.

Ohutut lendamist ja ettevaatust tuulega!

Vaata ka Droonijahi infolehte ja artiklit Hiiu Elu ajalehes.